Димитрий Кленский: 13 лет назад Эстонию «ломали через колено»
28/04/2020
Моя «бронзовая ночь»: записки рядового участника
29/04/2020
Показать все

Dimitri Klenski „Pronksöö oli Jüriöö vastand“

Mõtisklen pronksöö ülel „Harju Elu“ palvel. Suurt tahtmist kirjutada sel teemal mul ei ole – see on sama kurb sündmus meie ajaloos, pills sama häbiväärne pöördvõrdes sellega, kui uhke on Eesti rahvas Jüriöö ülestõuse üle.

2007. mais kirjutas peaminister Andrus Ansip, et pronksöö tõestas kõigile: „Eesti riik on olemas, sest ta suutis seista enda eest!“.

Kuid kas see ikka nii oli?

Meie valitsus, riigi juhtkond, käitus väliselt patriootiliselt, kuid sisuliselt väga lühinägelikult. Jah, asi on tehtud – Lääne poliitikud hoidsid Eesti poole, üldine meeleolu rahva hulgas oli kui mitte eufooriline, siis väga positiivne. Kuid pronksöö oli tegelikult vajalik eelkõige Reformierakonnale, sest sellega tõrjuti isamaalised poliitilised jõud tagaplaanile ja liberaalide erakonna reiting tõusis enneolematule kõrgusele. See garanteeris jätkuva juhtpositsiooni poliitilisel maastikul, vaatamata elanikkonna üha suuremale vaesusele. Pragmaatilisest vaatevinklist oli pronksöö korraldamine kasulik ainult valitsevale erakonnale.

Meid ei võetud kuulda

Minu arvates oli pronksööde üheks ajendiks, mitte põhjuseks, Lihula mälestussamba demonteerimine (muide – USA suursaadiku tugeval survel. Tema sugulased olid natside ohvrid ja see oligi pahameele põhjuseks). Samas tean, et paljud Eesti venelased suhtusid Lihula mälestusmärki üsna tolerantselt. Kuid brutaalne mälestusmärgi demonteerimine vihastas eestlasi niivõrd, et isamaalised jõud kasutasid selle ära, hakates aktiivsemalt nõudma Tõnismäe puhastamist. Tean venelaste arvamust, kes näevad selles eestlaste väiklust ja kättemaksu.

Mina isiklikult  ja „Öise Vahtkonna“ juhtkond pakkusime ametlikult Tallinna linnavolikogus Pronkssõduri teemat käsitlenud ümarlaual välja järgmise idee: Pronkssõduri võiks asetada Tõnismäe Kaarli kiriku poolele ja tema kõrvale asetada Lihula mälestusmärgi ehk sakslaste poolel sõdinud sümboolse Eesti sõduri. Pronkssõdurist vabanenud kohale pakkusin asetada eesti naise figuuri, sümboolselt kahe eesti sõduri ema, kes laiutades käsi väljendaks imestust: „Poisid, millega te hakkama saite?“ või „Poisid, mis teiega tehti!“. Kuid meid ei võetud kuulda.

Meedia sildistas

Meil arvatakse, et kodanik on kohustatud armastama oma riiki. Sellest saab aru, teades, mis hinnaga Eesti rahvas saavutas omariikluse. Eesti riik on tõesti eriline väärtus. Kuid ei Eesti vabariigi põhiseadus ega teiste riikide konstitutsioonid ei näe ette riigi armastamist, kuna riik – nii või naa – ahistab oma kodanikke, sunnib täitma seadusi. Iga riigis elav inimene peab olema seadusekuulelik, kuid see ei tähenda veel riigi armastamist. Hoopis teine asi on kodumaa ja rahvas, pere ja sugulased – neid peab armastama – seda pole vaja pikalt tõestada.

Siinjuures tooks näite, kuidas nähti „Öise Vahtkonna“ tegevust – Eesti poliitikud ja meedia väitsid, et see olevat riigivastane, et valmistati ette riigipööret?! Absurd! Kui 2007. aasta alguses sotsiaaldemokraadid organiseerisid Tallinnas Sakala keskuse ees piketeerimist ja selle kaitsmist keskerakondliku linnavalitsuse otsuse vastu see lammutada, siis hinnati seda, kui kodanikualgatust või poliitilist aktsiooni. Kuid Pronkssõduri kaitsmine oli ju sama – 1:1! Ometi tembeldas eesti meedia „Öise Vahtkonna“ aktiviste, kes tegutsesid rangelt Eesti seadusi jälgides (ja seda kinnitas ka järgnev kohtuprotsess massirahutuste organiseerijate suhtes), igavesteks „rahva ja riigi vaenlasteks“.      

Tahaks siinsamas ära märkida, et Eesti rahva tungivast soovist vabastada Tõnismägi Pronkssõdurist ei kannata kriitikat. 2007. aprill algul avaldati Eesti meedias sotsioloogilise uuringu tulemused (mul on need säilinud), millest nähtub, et üle Eesti oli ainult 47% eestlasi mälestussamba teisaldamise poolt. Tallinnas oli see näitaja isegi 38%. Kas siis ülejäänud eestlased ei kuulu Eesti rahva hulka? Vähe sellest – kui võtta arvesse ka mitte-eestlaste arvamused, siis jäid teisaldamise pooldajad suurde vähemusse! Need arvud näitavad, kuidas riik ja valitsevad erakonnad võivad manipuleerida rahva/elanikkonna arvamusega.

Siit järeldus – kui võimu kritiseerivad eestlased, siis neid peetakse opositsionäärideks; kui seda teevad mitte-eestlased, siis nemad on „Moskva käsilased“, „viies kolonn“, „riigi vaenlased“. Samad paralleelid on nähtavad kapo 2011. aruandes, mis puudutab neid Eesti kodanikke ja elanikke, kes seisavad venekeelse hariduse säilitamise eest.

Armid on alles

Võidakse öelda, et pronksöö oli igati õigustatud. Kui nii, siis ikkagi oli see korraldatud kõige inetumal viisil, labaselt ja vulgaarselt. Kõige rumalam on see, et löödi sügav kiil eestlaste ja mitte-eestlaste vahele. Kui kellelegi näib, et armid Eesti poliitilise eliidi tekitatud konfliktist (sisuliselt oli see eestlaste ja venelaste vastandamine) on juba kinni kasvanud, siis minu arvates see on enesepetmine. Pronksööga katastroofiliselt süvendatud etnilised vastuolud aeti, piltlikult öeldes, suletud tünni. Seda tehti aprillis 2007 jõuliselt, politsei ja Kaitseliidu abil (valmisolek oli ka kaitseväes). See oligi Eesti riigi muutmine politseiriigiks.

Võib arvata et jõu abil saab probleemi igaveseks nurka suruda. Tegelikult pinge „tünnis“ kasvab – kapo viimane, 2011. aasta aruanne näitab, et just Eesti riigis valitsevad jõud provotseerivad etnilist konflikti, lootes samas sellele, et eestlaste patriootlikkust (loe: venevastasust) kasvatades saab lõigata poliitilisi dividende.

Kahjuks ajalugu ei õpeta meie poliitikuid ja nigelaid riigimehi. Olen nõus, et niipea etnilist plahvatust ei juhtu. Selles mõttes on Eesti valitsus viimase kahekümne aasta jooksul osavalt kontrollinud ja ära hoidnud etnilisi pingeid meie ühiskonnas. Samas, nagu on väitnud Kadri Liik (küll Venemaa kohta), võib eestlasi haarav sotsiaalne konflikt põhjustada meie ühiskonnas ohjeldamatu ahelreaktsiooni. Ei tohi ka unustada globaliseeruva maailma mõju. Et minimiseerida ohu võimalusi, peaks Eesti riik kiiremas korras loobuma upsakusest ja saama ükskord reaalselt täiskasvanuks.       

Avaldatud 27 Aprill 2012